Ratastoolist nähtud linn: arhitektuuritudengid õpivad muutma asutusi ja linnaruumi kõigile ligipääsetavaks
Sel aastal avanes Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuritudengitel esmakordselt võimalus osaleda valikaines „Ligipääsetav ruum“. Aine lõid Eesti Kunstiakadeemia interaktsiooni disaini magistrant Hendra Raud ja Tallinna Tehnikakõrgkooli rakendusarhitektuuri tudeng Erkki Koitla. Nende ühine huvi ligipääsetavuse vastu kasvas välja isiklikest kogemustest ja tähelepanekutest Eesti avalikus ruumis.
Mõte luua arhitektuuritudengitele ligipääsetavusele keskenduv õppeaine oli Hendral juba varem. Ratastooli kasutajana on ta igapäevaselt kokku puutunud olukordadega, kus ruum ei ole kõigile võrdselt kasutatav. „Ligipääsetav ruum“ sai aga konkreetse vormi hetkel, mil Hendra ja Erkki kohtusid Viljandi pärimusmuusika festivali telklinnaku piletimüügi alal. Jutuks tulnud tõdemus, kui haruldane on Eestis tegelikult kultuuriüritustele tõeliselt ligipääsetav keskkond, kasvas kiiresti plaaniks luua valikaine, mis aitaks tulevastel arhitektidel teemat päriselt mõista – mitte ainult teoorias, vaid ka päriselus. ITAKil oli rõõm kaasa lüüa, andes tudengite kasutusse ratastoolid, et Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuritudengid saaksid kahe kuu jooksul proovida liikumist ratastooliga Tallinna linnaruumis.
Mida tähendab ligipääsetav ruum?
Erkki ja Hendra sõnul tähendab hästi ligipääsetav ruum keskkonda, kus keegi ei tunne end kõrvalejäetuna. See on palju enamat kui vaid kaldteed ja liftid. Oluline on:
- hea ja ühtlane valgustus
- piisav liikumisruum ja loogilised liikumisteed
- erineva kõrgusega teenindusletid
- läbimõeldud viidad ja märgistus
- võimalus ruumi kasutada sõltumata inimese erivajadustest.
Samas toob ligipääsetavuse planeerimine kaasa ka keerulisi küsimusi. Näiteks pimedatele mõeldud reljeefsed juhtrajad võivad ratastoolikasutajale ebamugavad või lausa takistuseks olla. Just sellised vastuolud näitavad, et ligipääsetavus ei ole „üks ja valmis“ lahendus, vaid pidev tasakaalu otsimine erinevate kasutajate vajaduste vahel.
Kursuse loojad rõhutavad, et ligipääsetavust tuleb arvestada juba projekteerimise algfaasis. Hilisemad ümberehitused on sageli kallid, keerulised ja ei pruugi kunagi saavutada sama head tulemust kui lahendused, kus ligipääsetavus on algusest peale loomulik osa ruumikontseptsioonist.
Ligipääsetav ruumi loomine algab kogemusest
Valikaine üheks olulisemaks osaks kujunes praktiline kogemus. Kursus ei keskendunud ainult liikumispuudega inimestele, vaid käsitles ka vaegnägijate, pimedate, vaegkuuljate ning intellektipuudega inimeste vajadusi. Eesmärk oli, et tudengid ei õpiks ligipääsetavust ainult slaididelt, vaid kohtuksid päriselt erivajadustega inimeste ja nendega töötavate spetsialistidega.
Ühes tunnis, mis keskendus vaegnägijate ja pimedate liikumismugavusele, pidid tudengid liikuma Tallinna Tehnikakõrgkooli hoones seotud silmadega. Alles siis, kui tuttav koridor äkitselt „kaob“, saab intuitiivselt aru, kui suur roll on helidel, lõhnadel, pindade erinevusel ja taktiilsusel.
Kahe kuu jooksul said tudengid proovida ka ratastooliga liikumist Tallinna linnaruumis. ITAK-i ratastoole kasutati nii tundides kui ka väljaspool kooli. Eesmärk oli kogeda, millised takistused linnaruumis tegelikult eksisteerivad ning kui keeruline võib olla näiliselt lihtsates kohtades liikuda. Eriti eredalt jäi meelde Balti jaama piirkond, kus ratastooliga ei olnud võimalik igas suunas loogiliselt ja mugavalt liikuda – lünk likvideerib kiiresti illusiooni, et „ega ju väga hullu polegi“.
Teooriast päriseluni: kuidas asutused muutusid ligipääsetavamaks
Valikaine üheks peamiseks ülesandeks oli analüüsida mõne suurema asutuse ligipääsetavust ning seejärel teha koostööd ettevõttega, et pakkuda välja ja katsetada praktilisi parandusi. Kursuse käigus võeti vaatluse alla mitmed tuntud kohad: ligipääsetavamaks ehitati Möku baar, Tallinna Teletorn, Uus Laine ja Botik.
Kui algselt plaaniti keskenduda pigem ajutistele lahendustele, et tudengid saaksid oma ideid kiiresti katsetada, siis Uus Laine puhul valmis kursuse käigus püsiv ligipääsetavuse lahendus. See näitab, et tudengite töö ei jäänud ainult kooliprojektiks, vaid jõudis reaalsesse linnaellu.
Tudengid tõdesid kursuse käigus, et ligipääsetavust ei saa hinnata ainult paberil või visuaalse mulje põhjal. Praktikas võis selguda, et esmapilgul toimivana näiv lahendus ei ole kasutaja jaoks tegelikult mugav ega hästi kasutatav. „Visuaalselt võivad lahendused tunduda täiesti piisavad, aga päriselt ratastoolis liikudes saadi aru, kas need ka toimivad,“ kirjeldasid kursuse korraldajad tudengite kogemusi.
Ligipääsetavad lahendused peaksid ka disainis loomulikult keskkonda sulanduma. „Hea ligipääsetav disain ei tohiks silma paista kui eraldi lisand, vaid peaks olema loomulik osa ruumist,“ leidis Hendra.
Kursus tõstab teadlikkust
Kursusele oli soovijaid palju ning isegi väljaspool ametlikku õppetööd leidus tudengeid, kes otsustasid aine vabast ajast läbida. Huvi tundsid ka teiste koolide õppurid — näiteks osales kursusel üks Eesti Kunstiakadeemia tudeng.
Erkki ja Hendra sõnul jõuavad selliste teemadeni sageli inimesed, kellel on juba varasem kokkupuude ligipääsetavuse probleemidega — näiteks ratastooli kasutava lähedase kaudu või isikliku kogemuse tõttu. Kuid tõeline arusaam tekib alles siis, kui inimene peab ise nende olukordadega silmitsi seisma.
Praegu ei käsitleta ligipääsetavust arhitektuuriõppes veel väga süvitsi ning just seetõttu loodavad kursuse loojad tulevikus jõuda ka nende tudengiteni, kes pole teemaga varem kokku puutunud.
Lisaks õppetööle peavad Erkki ja Hendra oluliseks ka teadlikkuse tõstmist sotsiaalmeedias (@ratastooli_parkuur). Nende hinnangul võiks ligipääsetavusest rääkida positiivses ja vahel ka humoorikas võtmes, et inimesed ei kardaks teemat. „Kõige paremini jäävad asjad meelde positiivse kogemuse kaudu,“ leiavad nad.
Valikaine „Ligipääsetav ruum“ näitas tudengitele, et ligipääsetavus ei ole ainult tehniline nõue või seadusest tulenev kohustus. See on küsimus sellest, millist ühiskonda ja linnaruumi me soovime luua — kas sellist, kus kõik inimesed saavad osaleda võrdselt, või sellist, kus osa inimesi peab igapäevaselt takistustega võitlema.
